
Jahh, jahh..olen tegelikult seda hetke kaua edasi lükanud. Ei oskagi öelda, et miks. Lihtsalt ma arvan. Eii, tegelikult ma olen kartnud istuda korralikult siia taha ja kirjutada. Küsid miks, aga kust ma teadma pean.
Olen ikka suhteliselt palju mõelnud, ikka palju. Olen leidnud, et mul on päris mitmeid häid sõpru. Nad on mul olemas, aga mul pole kindlus tunnet, et võin neile igakell helistada. Mõnesmõttes on see idegi arusaadav. Nad on head sõbrad. Nad ümbritsevad mind jah, aga nad pole alati mu kõrval. Ei ole. They are FRIENDS not B-FRIENDS. Tegelikutl ma ei tohiks kurta. Ma peaks olema õnnelik, et naemadki mul olemas on, aga hetkel tunnen, et vajan seda B-Friend'i.
Tantsida tahaks. tahaks jahh.
Käisin ProDance'i jõulukontserdil ja ülimalt huvitav oli. Alguses olid lihtsalt tantsuda, mis olid väga head v.a. kaks tantsu. Pärast 15 pausi tuli Rene enda tehtud kava. See oli omapärane, selle sõna kõige paremas mõttes. Siuke kohati sürr, aga tuttavalik streetdance. Küsimus ilma vastuseta. Hea näitlemis- ja väga hea tantsimisoskus ühendatuna teeb kokku silmailu, austuse ja tahte/soovida olla sama hea ja veel parem. Hea motivatsiooni ja edasiviivajõu allikas. Ma tõesti nautisin seda kontsertit.
Tegelikult on uni ja jutt ei edene, kuigi kõige tähtsam asi sai kirjutatud, aga siiski !