
mul on lihtsalt heameel, et see koolinädal läbi sai. It was hell. õppimine oli tavaline või isegi oli sutsu vähem, kui varem ja kui palju veel ees on, aga inimesed. tähendab kaks inimest. ülejäänud on suurepärased ja sõbrad ja ilma üheta poleks ma seda nädalat kindlasti üle elanud. aitäh.
aga nii raske on, kui inimesed ei räägi. isegi kui ma ei saa midagi teha, tahaks teada ikka äkki aitab, sest ilma rääkimata on hullem. ja siis sa võtad tema ka enda kaasa. Mõni päev pole hullu, mõni päev on hullem. aga ma tean, et see läheb mööda. ükskõik kuidas, aga kuidagi ikka.
See näitas mulle, et mõned asjad tabavad mind ikka samamoodi ja sama valusalt. Üks sekund tahavad pisarad silma tulla, järgmisel hetkel vaatad oma buddy'le otsa, üritades vesiseid silmi varjata. Polegi nii enesekindel, kui ma arvasin. Peaksin selle kallal vaeva nägema. weak me. vähemalt arenguruumi veel on, kuhu MINA ehitada.
Võib-olla ma kunagi ei saanud aru, miks mu ema mu isa armastama hakkas või mis teda võlus tema juures. Nüüd ma näen seda ise ka. vähemalt ühte osa sellest. Lihtsalt ta on nii tark. mitte õpiku tark vaid üleüldse. See, kuidas ta mõtleb ja mida ta suudab välja mõelda, mida ta näeb asjades, kuidas ta analüüsi, on lihtsalt võimas. Ma niii-iii-iii tahaks loota, et ma olen tulevikus pooltki nii võimekas. muidugi tahaks olla sama võimekas, aga seda vaevalt, et juhtub. oleks rahul poole ja kolmveerandiga. Ma saan alati nii palju juurde, kui ta räägib minust ja asjadest, mis minuga seotud jne. avaks nagu silmad. "Kui sa juura valid, sa tead ju eks, et siis sa ilmselt ei koge kunagi tavalist elu." "Ma tean seda, issi. Ma pole öelnudki, et mul oleks vaja seda kogeda." "Ma tean seda. Siis sa elad maailmas, kus kogu aeg on pidev konkurents ja töö. Samas ma ei kahtle selles, et sa hakkama ei saa. Ambitsiooni sul on." Ta on täpselt see inimene, kelle igat nõuannet kuulan. ükskõik, mis see ka poleks.
Viimasel ajal on kodus pidev teema eksamid, ülikool ja mis , kus, kuidas õpib. Õde ju lõpetab. ma arvan, et 11. klass on tore puhkus sellest. päris saangi puhkust. nkn kogu aeg pea täis seda crappy.
päike igatahes paitab mind, kui paistab. samas kui päikest pole, siis need viimased päevad muutuvad hallimaks.
ja trenn. GOD ! Rene on ju tagasi. ma olen taevas. Energia, raske töö ja imeline koreo igas tunnis. pole ime, et õhtul voodisse heites tunnen, kuidas sekundiga kõik mu lihased magavad. push, push, push.
Ma lihtsalt kardan, et kui mina enam ei räägi, siis te kaks kaote ära ja see, kes haiget saab olen ikkagi mina.
Dear John, A Walk to Remember, Notebook ja Nicholas Sprks
Te pole kunagi välku nii lähedalt ja hästi näinud, kui mina neljapäeval TTÜ-s.
Suvi tule minu õuele.
tegelikult on nii palju imelisi asju mu ümber. oleneb lihtsalt sellest, millele ma kontsentreerun.
ja ma pean nv kindlasti ära kandideerima ning motivation letteriga ühele poole saama.
ja ma magasin täna õhtul. kui hea.
ja ma lähen nüüd uuesti magama.
Bisous, Trine
1 kommentaar:
Tead, Trine, mulle ikka nii meeldib, kuidas sa kirjutad. Ma ei oska sõnastada, mis siin on, aga midagi ilusat sus on. palju ilusat:))
Postita kommentaar