Mu õde rikkus mu kirjutamispaika. kuidas ta julges ?Seda ta küll andeks ei saa.
Ma vihkan, kui ma teen neid lolle asju, mida ma otseselt hommikul ei kahetse, aga mis lõpuks teevad haiget ikkagi mulle endale. Täpselt nagu ta ütles. jah just, üks sõber. üks väga-väga hea sõber. Lihtsalt see, et ma mõtlen, et äkki on see kord teistmoodi, aga no päris ongi. ikka sama viis. jälle nagu ta ütles, poisid mõtlevadki nii. lihtsalt teeb haiget, alati teeb. Üritan olla sellest üle. olla MINA. olla o k, aga alati ei saa. ja hetkel on sutsu raske. Samas ma ju pingutan ikka edasi. Seda kindlasti.
Ma annan nüüd lubaduse, et ma proovin hoida ennast eemal endale haiget tegemast. ehk siis. jah. ma üritan.
tegelikult on kõik jumala olgu. ehk siis hästi. ehk ikka veel on miljon ja üks asja teha ja käsil.
ooo, ja suve ma ootan ning kuidas veel. rannas päevitamist, mitte midagi tegemist, sõprade ja sõbrannadega olemist, tantsimist. kui ma ainult saaks. really can't wait.
Tegelikult ma veits kardan ka, sest siis ma ju ei näe neid inimesi ega miskit. olgu, näen küll, aga siiski. ja see tüüp läheb üldse ära 1,1 kuuks. saadan talle kogu aeg e-maile ja ma ei tea mida veel.
ja need ilmad. täiesti armunud ja juba esimese päikse saanud. kleidid ja kingad ja vähe jakikesi ja mida veel lihtsalt. armastan.
käisin Aegnal - perfect, vaatasin jalkat - fun, tehnoloogia viimane praktikum - põnev. tenn - raske.
ehk siis suviiiiiii ja ilm ja päike ja sõbrad.
Love, Trine
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar