Jälle on vaikus, sest nii on lihtsam.

Vähest vaatad mingit saadet ja see paneb mõtlema asjade üle. Mõtlema kuidagi teistmoodi. Teise nurga alt. Kui juhtub midagi ootamatut ja seda halvas mõttes, siis inimese mõtteviis muutub radikaalselt. Enne tühised asjad muutuvad oluliseks ja vastupidi. Vahest mõjutab ka oluline inimene seda tegema. Laiamastaabselt rohkem ikkagi ise kogetu ja nähtu. Mida tuntakse sellistel hetkedel ? See pole ju, et plõks mu maailma vaated muutusid just praegu. bõhh, ma ei oska end hetkel sõnadesse panna.
Kui inimene on eemal, siis tuntakse tast kõige rohkem puudust. Üks tükike on puudu. See võib olla ainult 1/10 , aga see osa on ilmselt oluline, kui juba igatsetakse. Enne, kui ta oli eemale, siis ta oli ju käe jala juures. Alati oli võtta, kas või lihtsalt helistada. Tegelikult on see juba ammu teada fakt, aga ikkagi.

Nägin üle pika aja Katat. Ta oli siiras või ma ei oskagi öelda, aga ta andis energiat. Mitte sellist tavalist positiivsust, aga postiivsus + miski, mis tegi soojaks. Annelit nägin ka. Ta oli armas, aga ma veel pean temaga rääkima. :)

Kasutasin vist üle saja aasta jälle smaili blogis. Tegelikult ma tahaks veel öelda, aga mitte praegu, kuna väss on peal ja voodi kustub.

Love, Trine.