Mõtted, mis olid ega tule kunagi tagasi, sest see mis oli ei tule enam kunagi tagasi!

[Pilt: Ma ei tea mis neis silmades on, aga miski paneb mind neid vaatama..]
[Muusika: Indigolapsed - Hingekarjus ]
Ma ei tea.. Ma justkui tunnen, et peaksin eile õhtuseid mõtteid kirjutama, aga samas miski hoiab tagasi, aga igal juhul jahmm.
Üleskirjutatu eile õhtul: " Ma oleks justkui sellest vaheajast väsinud miskitpärast ja ma olen endas pettunud. Ma ei tea miks ega kuidas, kuid miski painab.. Suutsin neljapäeva osas pettuda, lihtsalt. Algul ma tahtsin Ta vabandusi kuulda, aga siis mõtlesun, et ega need vabandused ei muuda ju midagi. Kui ma poleks neid vabandusi kuulnud, siis mulle oleks painama jäänud teadmatus ja igast mõtted. Kõige halvem selle asja juures minu jaoks on see, et Ta ise tahtis välja minna neljapäeval. Ma ei saandki nagu vastust, et kas ta unustaski ära siis, aga las olla. Niikuinii midagi muuta ei saa. See, mis on olnud ei tule enam kunagi tagasi! Eile öösel ma oleks nii tahtnud kolme inimesega rääkida, aga Evelin oli raudselt kuskil läbul, Kata tähistas oma sünnipäeva ja Kriisu naudib oma reisi. Evelinilt oleks ma saanud natuke siit ja sealt..Katalt oleks ma saanud lõbusust ja hoolivust..Kriisult lihtsalt reaalsust ja mõistmist.. Veel natuke on jäänud, kõigest üks mõte. Ühel hetkel ma avastasin, et ma olen päris , aga natu aja pärast öeldi, et ma varsti märkan, et tegelikult ma polegi päris, vaid kellegi suure inimese nukk. Kuigi jahmm.. Seda viimast ma ise ei ole juu avastanud. Mulle lihtsalt räägiti seda. Nüüd ma ei tea kumma aksepteerimine oleks parem.. Tegelikult ma tean, et ma ei tahagi teada seda.. "

Ma ei taha, et ma jälle Teile mingi imelikuna tunduksin. Ma ei vaju masendusse ega midagi muud paha. Lihtsalt see oli üks hetk ja see on möödas!

Mina lähen täna õhtul oma poolõega ja õega sööma.

Nautige veel viimaseid vaheaja päevi!

Armastuseda Teie Trine.