Esimesed 5 minutit ma otsisin pilti, mis väljendaksid mu tundeid, aga ma ei leidnud sellist. Panin hoopis mingi muu pildi, mis jäi lihtsalt silma. Teised 5 minutit ma otsisin oma playlistist õiget lugu, mida tahan kuulata ning ma lõpuks ka leidsin selle: Alanis Morissette - Wunderkind. Järgmised 5 minutit ma vaatasin seda valget kasti ning mõtlesin, mida kirjutada. Tegelikult ma ei tea siiamaani, mida tahan edasi kirjutada, aga ma loodan, et lõpuks kukub midagi suhteliselt normaalne välja.
Hommikuti on nii mõnus, kui päike aknast sisse vaatab ja äratab su üles oma heledate, soojade kiirtega. Mul tekib selline tunne, et ongi juba maikuu käes, mida ma ootan millegi pärast nii palju, aga kui ma avan akna ja tunnen sealt külma varakevadist õhku, siis taipan, et on kõigest märts.
Eelmisel nädal juhtus nii palju. Ma oleks äärepealt auto alla jäänud, aga õnn oli seekord minu poolt, ses suhtes, et see oli ikka väga napilt. Oleks ma teinud ühe sammu veel ja ma poleks praegu siin, vaid haiglas. Tänu sellele said mu klassivend ja klassiõde suure ehmatuse osaliseks. Nad veel tükk aega seisid oma kohal suu lahti ning lõpuks nad palusid mind, et ma enam mitte kuangi nii ei teeks. Õnneks ma lubasin, et ma enam nii ei tee! Koolis sai suhteliselt vabalt võtta ja ma arvan, et tegelikult poleks must niikuinii suuremat õppijat olnud.



Minust pole enam suuremat kirjutajat.. Niiet ma lahkun!

Tsauki! T.