Lõpuks ma teen alati täpselt neid samu vigu. Jooksen alati sama kännu otsa, astun alati samasse ämbrisse. Probleem on selles, et ma ikka veel ei tea, mida ma valesti teen. Lihtsalt ühelhetkel ma taipan, et ma olen jälle samas seisus tagasi. Samas punktis, kus haiget saan mina. Kusjuures iga uues kord on valusam eelmisest. Naljakas on veel see, et ilmselt teine osapool ei saa arugi. aga siiski ma tahaks nii väga teada, mida ma valesti teen, sest äkki järgmine kord suudan ma vältida samasse ämbrisse astumisest.Lasin ennast sellest korra mõjutada, nüüd lapin ennast kokku ja teen järeldused ja liigun edasi.
"Can you understand? Someone, somewhere, can you understand me a little, love me a little? For all my despair, for all my ideas, for all that - I love life. But it is hard and I have so much - so very much to learn." - Sylvia Plath
Kui tõsi see tsitaat lihtsalt on. Eriti hetkel, kus ma olen megaväsinud ja mõtted ... on mõtted.
Ja eile G b-day party'l nägin ma nii oma endisi klassikaaslasi, keda ma polnud nii ammu näinud. Päriselt. Neid oli tore näha. Nad olid ikka sellised nagu vanasti, aga mitte päris. Avastasin, et Martin oskab liiga hästi joonistada. p ä r i s e l t . Nägin ta šketsbook'i. wow lihtsalt. Tahaks näha ta päris 100% valmis töid. Lubasin talle, et kunagi tellin talt töö. nii teengi. Lisaks sain ma sinuga eile nii hästi läbi. Õnnelikuks tegi. Loodan, et nüüd saab veel ainult paremaks minna ning me jätkame liikumist samas vaimus.
Kavatsen endale selle saada. Ma veel ei tea kuidas, aga kuidagi ikka.
Sain täna päikest Hirvepargis. aitäh Jane.
Magamata uni annab tunda.
Nii palju mõtteid on vaja mõelda.
aga tegelikult on kõik hästi.
Ja hetkel ma tahaksin olla seal linnas. jah, Pariisis, Pariisis, Pariisis, Prantsusmaal. Kõik need kohad. god! Palun viige mind sinna. aitäh. Täpselt nagu ma juba olen kirjutanud : "Ma tean , et ma pidevalt räägin sellest, aga noo. ma süda kuulub sellele riigile ja linnale. Ma lihtsalt ei kujuta ette, kuidas ma sinna saaks. ja nädalast Pariisis mulle ei piisaks. kaks oleks hea. Siis ma suudaks oodata kuni ma lähen sinna riiki õppima. Ma lihtsalt tunnen, kuidas ma iga oma keha rakukesega tahan sinna minna. nautida, nautida, nautida. Käia neis sajasmiljonis muuseumis. Vaadata neid kultuuripärandeid. Käia neis väikestes kohvikutes. aga mitte seal turismi piirkonnas. seal eemal. Et ma saaks sealt selle õige elamus. Kui ma ainult saaks. Ma tahaks jalutada neil tänavatel. ma tahaks istuda parkides. kõndida üle silla Seine jõe kohal. Osta hommikul boulangerie'st otse ahjust tulnud crossante. ma ju niiiii väga tahaks. Ma kujutan ette, kuidas ma lihtsalt naudiks iga sekundit seal. naudiks neid kultuurikillukesi. kuidas ma naudiks keelt ja kuidas ma praktiseeriks seda. kuidas mul ei tuleks õiged sõnad meelde ja kuidas ma puterdaks, aga ma ikkagi räägiks. kuidas ma ei saaks prantslaste/pariislaste rääkimiste kohe midagi aru, aga ma ju ikkagi naudiks. Ma lihtsalt ei saa EI SAA sellest soovist üle. kunagi ma lähen sinna. loodetavasti varsti." Nüüd ma võtaks lihtsalt kellegi kindlalt kaasa. tegelikult ma ei teagi. Üksi oleks ka vist hea. Lõpuks ei oleks vist vahet.
Ma nüüd lähen ja lihtsalt unistan Pariisist.
Bisous,
Trine
Trine
1 kommentaar:
Tsau,
Ega me halvasti kunagi läbi pole saanudki, (minu meelest vähemalt, ma loodan), suhelnud pole lihtsalt eriti :d Tänan muidu lõigu feimi eest.
Moleskine'ide kohta nii palju, et neid müüb üks Nodi nimeline netikaubamaja (paari päevaga tuuakse koju kätte ära). Rahvaraamatus olevat ka kunagi saada olnud, kuid minu silmad isiklikult seda näinud pole. Hind muidugi keskmisest märkmikust veidikene kallim, kuid isiklikult ütleks, et asi on seda väärt. Kavatsengi uue sketchbooki varsti tellida, kuna praegune saab üsnagi lähiajal täidetud. (muide, seal mingist summast alates kadus postitasu isegi ära, vähemalt siis kui mina tellisin, kui huvi on, võib koos ühe tellimusena asja lasta, saab paar krooni säästetud) Võib msn'i lisada näiteks ja arutleda, kui huvi.. ja tegelt, kui pole, võib niisamagi lisada..
Muidu Prantsusmaast, tseki seda lehte välja:
http://pridian.net/p/182
Katused, sillad, katakombid, palju metrootunneleid ja sitaks julgust. Lühidalt öeldes. Tõenäoliselt on sealne väljatoodu selline, mis on isegi keskmisele prantslasele kogematu elamus, rääkimata keskmisest turistist. Soovitan ka galerii alt põigata ka muude riikide piltide alla (jep, see vend on isegi Manhattani silla otsa otsustanud omavoliliselt ronida)
Valmis töödest nii palju, et viskan flickr'i lingi. Ega neid äärmiselt suurel määral pole, kuid mõne töö olen siiski viitsinud ära inkida ja natukene värvilisemaks tõmmata (kas päriselus, või photoshopis). Vabanduseks toon, et palju on veel õppida, enne kui valmis kraami juurde ronida. Blogi lendles kahjuks kinni mul hiljuti, oleksid saanud sealt pikka artiklit muidu lugeda, kus ma moleskine'ist jahun pikemalt, aga nojah. see-selleks.
http://www.flickr.com/photos/spark_zero
Kommentaar venib vist veidikene lollakalt pikaks juba, nii et lõpetan. Muide, see blogi pealkirjaks olev tsitaat on täitsa reaalne.
Kõike hääd,
Martin
Postita kommentaar