argpüks

Muusikaks on Coldplay uus album, mida ma juba mitu päeva avastan enda jaoks. Algul tundus, et ainult üks laul mulle väga meeldib (Violet Hill), aga siis tuleb neid aina juurde ja juurde. Plaati peab kuulama, mitte kuulma.

Kas ma joon pidevalt teed ? Jah !

Kas ma olen viimasel ajal üliemotsionaalne ? Jah !

Kas mul on aeg-ajalt maailma parim õde ? JAH !


Ausalt öeldes ma arvan, et ma oleksin omadega prügikastis, kui mu õde poleks. Ta saab täpselt aru, miks ma siuke olen ja miks ma üliemotsionaalne olen ja ta mõistab. Temaga on aeg-ajalt tore jalutamas käija ja räägupesa burksi süüa ning muidugi tülitseda, aga see käib asja juurde ja, kui selle ära jätta, siis ma saan oma õega väga hästi läbi ( raudselt sõnusin ära praegu ) ja ta saab aru.



Ma tavaliselt ei räägi oma õest nii, aga hetkel olen ma väga tänulik, et ta mul olemas on.
Ma pole viimasel ajal millegi märkimisväärsega hakkama saanud ( v.a. Kätlini juures sai käidud ja ülimalt tore oli :D ) . Ma pean ennast kokku võtma, lihtsalt kokku võtma. Ütlema endal paar halvemat ja paar paremat sõna ning talitama nende sõnade järgi. Lisaks pean ma olema see, kes ma olen ja mitte püüdma, kas siis alateadlikult või mitte, olla keegi teine. Kui ei meeldi, siis ära suhtle.

Raamatud on päris ligitõmbavad. Varem olid ka ja vägagi, aga nüüd on kuidagi eriti.


Ja nüüd loeb Kätlin mulle inimesi ette, kellele ma peaks helistama vms. Olgu, ma tunnistan olen kergelt argpüks.

Üldiselt on kõik hästi.

Love, Trine.