Muusika : Maria Mena

Jah, ma olen tagasi. Jah, ma lähen juba homme suvilasse. Ma ei taha, aga ma pean.
Ma tahaks, et ma saaks olla linnas, siis kui ma tahan. Ma tahaks, et ma saaks minna ja ära tulla suvilast, siis kui ma tahan. Ma tahaks minna, siis Viljandisse (PS ! soov oli juba enne laagrit. ) ja Tartusse, kui mina tahan. Ma tahaks uuesti tantsida soolot, duetti ja ühistantse samamoodi ja veel praemini nagu laupäeval, siis kui tuju tuleb ehk kohe praegu. Ma tahaks minna Dagö kontserdile 16. juulil. Ma tahaks minna ja tulla ära Sepalt, siis kui mina tahan.



Kõik see, mis oli nädal aega ongi ainuke asi, mis mind paneb veel kõhklema, kas minna või mitte. ( Janina ka veel jahh. ) Ma hakkaks puudust tundma Eliisa ja Janina trennidest ja mõnest inimesest grupis ja nendest laagritest, kus ma kohtun uute ja põnevate õpetajatega, kes annavad nii palju juurde.
Ma arvan, et Eliisa ja Katre ei saanudki päris täpselt aru, kui palju nad mulle andsid. Ma sain aru, mida ma tahan tantsijana ja midapeaks veel kusagilt juurde võtma ja mida edasi kindalt tegema. Eliisa ühistants oli minujaoks suurepärane ja Katre teistsugusus oli värskendav ja andis tohutut energiat. Mis siis, et ma olin iga õhtu nagu surnu ja ma tahtsin magada, aga see oligi see mida ma vajasin - midagi hoopis teistsugust.




Mul on ilus vaade suuretoa aknast, mida ma htekel naudin koos rohelise teega. See pilt on hetkel nii rahulik.

Vahest paneb mõni inimene tantsides Sul pisarad voolama. See juhtub, kui tantasija puututab oma tantsuga Sinu hinge. Ma tahaks kunagi nii kellegi hinge puudutada, sest tean, mis tunne on, kui keegi puudutab. Seda ei saa kirjeldada.

Love, Trine.