" Sofie maailm "

Mina olengi see, keda unustatakse. Me rääkisime sellest selle ja sellega, et loodame, et sullegi sobib, aga see on suht suva. Mismõttesnagu ? Miks nii on ? You told me that you never forgot me. Remember ? Ilmselt mitte. See vastik kõne viis tuju nii alla. Vastik. Kusjuures mulle jäävad just sellised asjad kohe eriti kiiresti meelede. Vot niimoodi meelde, et meelest see ei lähe.












" Sofie pani värava enda järel kinni ja tegi kohe ümbriku lahti. Selles polnud muud kui väike ümbriku suurune paber. Paberile oli kirjutatud: Kes sa oled ?
See oli kõik. Lehekesel polnud ei tervitust ega saatja nime,ainuüksi need kolm käsitsi kirjutaud sõna, suur küsimärk lõpus.
Ta vaatas uuesti ümbrikku. Jah, kiri oli temale, aga kes oli küll selle postkasti oannud?
Sofie tõttas punase maja ust avama. Nagu ikka, jõudis kass Shere Khan põõsaste vahelt kohale hiilida, trepile hüpata ja oksest sisse lipata, enne kui ta okse enda järel kinnfi oli tõmmanud. " Kiss, kiss, kiss ! " ... "


Tegelikult ma ju ei tahnud seda kirjutada sellest raamatust, aga ma polnud enam suuteline seda õiget asja kirjutama. Tegelikult on kõik hästi, aga see asi viis tuju nulli. mhh, miks küll ?

Love, Trine.