Mhh.

Kõik on mingi elu õnnelikud ja rõõmsad. Mul on nende üle väga hea meel.

Mina, aga see vastu olen üldse nende vastand. Tunnen end kuidagi üksikuna nagu umbes nii, et ma seisan suur linna tänaval kõigil on nii kiire, et ma seisan keset tänavat, aga keegi ei märka mind. Kõik lihtsalt tuiskavad mööda.
Üldse on kuidagi paha praegu. Pea lõhub otsas ning ma olen kohutavalt väasinud. Ma umbes magan/olen ärkvel korraga. ;S
Üldjoontes on kõik praegu hästi, koolis on hea. Saab naerda meeletult. Tahaks väga trenni ning veel paari kohta.


Olen üsikul tänaval. Kuulen nagu keegi käiks mul taga või oleks mu läheduses. Vaatan tagasi, ei midagi. Hakkan kartma ning jooksen. Olen jooksnud paarsada meetrit, kui kukun. Algul on raske ennast liigutada. Kui olen ennast paar sekundit kogunud vaatan tagasi ning näen kuidas üksikud hinged rulevad mulle lähemale. Nad võtavad mind endaga kaasa. Sinna, kus kõik on üksinda. Raske on leida väljapääsu. Olen sinna sel hetkel lootusetult eksinud.