Ennem polnud nii suur igatsus, kui aga tuli see lõpu lugu, siis tulid pisarad ja õõtsumine ning selline igatsus tuli. Tahaks seda etendus veel teha. Veel, veel, veel ja veel.
Sinu silmad täis on päikest valgust ja Su süda täis on õhtu algust. Ja sa ise vaatad kuskilt kaugelt ja ei tea, mis on ees. See on nii hea.
See Karepale kohane päikese loojang, need tunded, mis voolavad inimesteni. Treenerid. Eliisa, Annika ning "Nagu" Kardo. Ikka see õõtsumine ja need mõnusad õhtud, väsitavad treeningud, söömine. Selleks pole sõnu.
Lihtsalt
Armastan ^.^
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar