
See tunne on nagu ma teaksin, et midagi saab kohe otsa, et mingi etapp on kohe läbi. nagu ma teaksin, et niiii vähe aega on jäänud. Ma tahaksin võtta viimast, kõike, mida võtta annab. Iga emotsioon, liigutus, kõik ja siis salvestada see omale mällu lõplikult. aga samal ajal ma nagu ei suudaks haarata kõike, mida ma tahan. Ma pole veel valmis jätma seda seljataha. ma poleks kunagi valmis. õnneks mul on jäänud veel natuke, aga iga natuke aitab.
Muidugi ma pole kindel. ja kui ma ütlen, et ma olen suht kindel, siis see tähendab, et ma olen 60% kindel. ja ülejäänud 40% ei tea midagi. Eelmine aasta olin ma ka suht kindel, aga siis oli suhe 30% ja 70% ja nagu näha, mis tegelikult juhtus. ja ma ei kahetse.
Täna ma nautisin iga oma keha rakukesega. Alguses ma polnud, milleski kindel ja proov läks mega pekki. Ja mu vasaku jala teine varvas oli veits paistes ja veits rohkem kui veits valus. Etendus oli, aga hoopis midagi muud. Ma läksin sinna lamama ja sisendasin endale, et hinga rahulikult jne. ja ma sain hakkama. Otseselt ei läinud mul isiklikult midagi halvasti. Ma suutsin isegi soolo normaalsena teha. ja ma nautisin ja tundsin iga oma keha rakuga. Ma olin olemas kogu keha ja mõistusega. Ma pole mitte kunagi niimoodi nautinud midagi. kui Jane tegi oma Maria Mena asja, siis ma vaatasin teda ja muidu märjad silmad valasid paar tükki. Lihtsalt see oli nii ilus. ilus. ja Kodumaa tuli välja ja ma tundsin. Kummardades tuli veel paar tükki. ja siis ma suutsin end peaaegu kokku võtta. Lihtsalt aitäh, aitäh, aitäh Sulle ja Sulle. Teile. Kõik oli ideaalne.
Kui meile öeldi ainult head, siis see tõi niii sooja tunde. jah.
Mulle tundus veel, et toss ja valgus tegid etendusest terviku. tundus vähemalt nii.
Murdumispunkt.
nagu ma juba ütlesin ja ütlen veel, et iga sinikas, iga valu ja kõik negatiivne oli seda väärt. miljonikordselt.
Love, Trine.