
Vaheaeg oli. Põhimõtteliselt käisin trennis ja trennis ja trennis ja veel ja ujumas ja katsetel vaheaja alguses ja Faase käisin ka vaatamas. Sünnipäeval käisin ka ja magasin ka natuke. Lõpamata põnev, ma tean ! Ma sooviks veel üht nädalat.
Samas täna polnud sugugi hull kooli minna. asi on attitude'is nagu ma juba hommikul oma õele mainisin.
Lihtsalt mu pea lõhub praegu ja ma ei tea, miks .
Kata, veel kord võrrratut sünnipäeva !!!
Ma tegin omale teed ja kaks röstsaia-juustu-tomati-lehtsalati võileiba. võrratu.
Viimasel ajal olen ma tähele pannud, kuidas mulle läheb korda see, mis ühiskonnas toimub. See mõjutab natuke, kuigi pigem ütleks, et ma olen üsna ühiskonnakriitiline. Ma olen avastanud, et mul on nii paljudes päevakohasdes teemades oma kindel arvamus. Ma arvan, et ma saan päris hästi aru, mis on õige ja vale, mis on hea ja halb. Mind häirib tohutult see nõme propaganda ja ma näen sealt kergesti läbi. Mu meelest see keksimine on naeruväärne ja parem tuleks ohjad haarata ja midagi tegema hakata. Samamoodi ma ei mõista, kuidas mõned nooremad inimesed lihtsalt niisama lasevad hinnetel kukkuda. Vaevalt nad mõtlevad, mis saab tulevikus, aga vahest nad peaksid mõtlema juba selle peale. Minu jaoks õigustab ennast väljend, et osad eestlased on isekad ennasttäis ja ebatolerantsed, üha enam, sest ma näen kahjuks enda kõrval inimesi, kes kritiseerivad igatüht ja ükskõik, mille tõttu. Ma ei saa aru, kas on raske lihtsalt inimesi võtta nagu nad on ja mitte teha üldistusi ja olla tolerantne. Ma pean ennast keskmisest tolerantsemaks inimeseks. Ilmselt see tuleb kasvatusega ka, aga ikkagi. Ma mõistan, kui ühel hetkel saab mõõt täis, kellegi käitumisest vms. aga kas koguaeg peab olema, et oi, oi ta on erinev kui teised. Laidame ta maha. See on hale. Ma pigem ütleks, et see on hea, kui keegi erineb normaalsuse piirides. See teeb inimese hoopis huvitavamaks jne. Ma olen tähelepannud ka, et inimesed, kes ütlevad, on või paistavad sisemiselt vähem enesekindlamad.
Ma sattusin vist hoogu ja väga teemasse.
Ma olen pisut mures, sest ma tean, et ma olen läinud paremaks ühes stiilis, aga ma tunnen, et kuhugi tahaplaanile on jäänud teine. või, et ma olen nõrgemaks muutunud kaasaegses. Äkki on liiga vähe seda. Peaks juurde kusagilt võtma ? Kus on seda õiget, mida ma tahaks veel ? Ma tean, et see on ikka mu sees kusagil, aga ma tunnen, et kaasaegne on kinni kiilunud. või ma ei teagi. Lihtsalt ma tunnen, et teises trennis juba tuleb see tunnetus juba üsna kiiresti ja ma reedel avastasin peeglist, et see tuleb mul juba välja, aga laupäeval olin siuke plörts.. Ma ei tea. Ju ma pean, siis lihtsalt vabaks laskma ja ootama kuni see välja tuleb. Ilmselt on asi veitsu mõtlemises ka. või ma ei teagi täpselt. tore, eks.. mitte .
Ma olen elav näide sellest, kuidas ilm mõjutab inimest. Kohe kui päike on väljas, tõuseb mul tuju alati ja ma ei teagi. Nägu on naerul. Kui on pilves, siis on pisut raskem hoida end positiivsena. vahest ma saan hakkama, aga vahest mitte. Õhtuti olen ma vahest hooopis teistsugune.
Üldiselt läheb hästi ja ma pean soolo välja mõtlema ja lugema.
kukun, tõusen püsti, kukun uuesti, tõusen püsti, kukun ning tõusen püsti veel, kui vaja, kuid püsti jäädes pean tundma end tugevamana.
Arrmastan, kiisud.
Trine.
Trine.