Kookon.

Vaikus on mu muusika hetkel kõrvadele, kuna ei taha, ei taha.
Ja esimest korda ma panin kohe pealkirja ära, sest ma tean millest kirjutada tahan teisipäeval kell 22:22 . Tegelt nüüd on juba 22:23, aga vahet pole. Asugem parem asja kallale, sest ma tean, et kui ma nüüd ei kirjuta, siis ma ei kirjuta sellest küll kunagi.

Tunnen, et mässin ühe rohkem end kookonisse. Tekivad kompleksid ja peitupugemis tunne on. Läheks varju ja oleks nähatamatu. Viimasel ajal ongi see peaaegu nii. Sulgen oma emotsioonid ja päris mõtted sinna kookonisse. Mõne hetke pärast ma keen, sest pole justkui kellegagi jagada. Ehhki need emotsioonid ei ole just kõige postiivsemad, aga ma pean neid jagama. Ma olen kümneid kordi pannud oma õla alla teiste probleemidele. aga miks mitte mul ? Ilmselt mõtlen üle jms, aga mul on ükskõik. Samas ega ma ennast pakkuma ei lähe ja siis on ikkagi see kookon ja ei ütlegi midagi, ei räägi kahh. Igapäeva asjdest küll, kuid mitte neist, mida hirmsasti arutada tahaks. Maailma asjad, päevakohased teemad, tulevik, mis võib-olla on läbi nämmutatud, aga mul on vaja ka jagada. Mõtteid on hulgi. Sellepärast ongi kookon lihtsam, aga ma pole seda kunagi teinud.



Välja tahaks ka. Hirve parki või Harju mäele. Kaamerat kaa. Vabat päeva. Armastust oma ümber.




ega ma rohkem ei tahtnudki midagi öelda.

Trine

Muusika : Goo Goo Dolls - Iris, Somnambuul - Õunad, Rihanna - Cry, David Gray - Babylon, Amy Diamond - Another Day

Head laulud , aga kurb on tuju. Tegelt pole kurb. Ma ise ka ei tea, mis asi see tuju üldse on. Emotsioonide tohuvapohu. Õnnetu, nostalgiline, vihane, väsinud, uimane, killuke positiivsust ja palju kurbi mälestusi. Segada kõik see kokku ja selline ma siis olen. Tohuvapohu, vot.

Mälestusi tuleb prageu igast küljest meelde. Sellepärast nostalgia. Eelmine kooliaasta, just for you aeg, Kätlin, Kullos veedetud tunnid, tülid ja KAREPA, Somnambuul - Õunad, Kata, pildid siin arvutis, sõbrad, suvi ja selle lõpp, Marlen Rauba, tänane päev, tants läbi aastate ja Helen, uus klass, 32. KK, Merka, Evelin, saladused, pisarad, meri, Kriisuga kohvikus ja see plaat, mis ta mulle mõne aasta eest tegi ( pole seda amuu kuulanud ehk homme jõuab ), Anneli etendus, Liisu, Sepa ja selle veidrused, nemad neli (küll nad juba teavad ).

Nautisin täna trenni. Polnud juba ammu nautinud. Meeldis ja hea oli, kuigi üks asi häiris. Ainult üks. Kardan seda kontserdi asja natuke, kuna ma ei tea, kas valmis jõuab jne. Olen kuulnud ja lugenud, et see mingi väga segane värk pidavat olevat. Ei tea, aga loodan lihtsalt emotsioon ja headust. Ilmselt poetan ka pisara, aga keegi ei märka. Ma loodan.

Täna oli pärast trenni imelik. Väga imelik. Eveliniga just. Ta on nii tahetud ja aega tal ka pole peaaegu üldse. Ja siis külm oli. Mitte jää külm, aga külma jäätise külm, mis teeb hambale valu. Selline külm. See pole ikka veel jää külm.
Ma pean seda blogi vist iseendale. Ma arvan.. Jah, pean küll. Tegelikult lugejatele kah, kuigi ma ei usus, et neil põnev on, sest mulle tundub, et olen kuidagi muutunud kirjutamisel. Vahepeal oli hea aeg. Nüüd mitte nii eriti. Nüüd on neutraalne. Alguses oli negatiivne aeg. Minu esimene postitus vms.





väss on.
Stereotüübi plakat on kadunud. Märkasin.



Ma pole ammu kellelegi vist, et ta on oluline või kallis vms.

Trine

Tõmmake mind õue, palun !

Muusika : Joshua Radin - Today. Ma ei tea miks , aga jälle ma kuulan seda laulu.

Kaks unist kooli päeva on möödas. Ilusad on ilmad ja uni on silmas. Õue tahaks. Jahjahh.

See pilt on hea. Värvid on ilusad ja emotsioon tundub ka hea. Kõik need pildid on head. Tahaks, et keegi mu välja tiriks õue. Mitte poodidesse, vaid õue jalutama. Tal võiks olla kaamera ja siis saaks jäädvustada. Nii hea. Päikest oleks ka siis. Mõnus.

Avastan ennast tihti viimasel ajal unistamas. Unistamas päikesest ja lähedastes ja kõigest heast. Ma arvan, et see on hea. Unistamas võimatust ( jah, ma tean küll, et võimatut pole olemas. Tuleb lihtsalt soovida. ) ning võimalikkusest. Roosast ja rohelisest. Headest hinnetest ja tantsimisest palju, palju. Tulevast aastast ja suvest. Uutest inimestest mu ümber ja vanadest olijatest. Karvastes ja sulelistest. Geniaalne ma tean. ( EGO ! )

Pean mvist kolm nädalat selle nõmeda suure arvuti taga olema. Ei meeldi. See on aeglasem. Ja kõiki laule pole ja pilte kaa. Ilmselt pole tegelikult suurt vahet, aga asi on põhimõttes.

Vahetasin laulu : Liisi Koikson - Tähesäras. Armas laul on. Teatsite ? Mina tean, tean ! Kuulake kindlasti. J' aime !

Minge õue, kui mina ei lähe !

Armsatama Teid !

Trine.

Stereotüübid.

Muusika: Ines - Tule kui saad.

Õues oli eile ja täna nii ilus. Päike ja linnud. Tõesti meeldib. Väga. Nohu on mul ja kurk on juba parem, aga veel kergelt valus. Väike külmetus, mis möödub tänu heale energiale ja positiivusese ja mõtete pärast. Ma tean lihtsalt seda.

Tänavatel on reeboki plakat. Ja seal on kirjutatud, et stereotüübid murduks, aga millised? Kes on me stereotüübid ? Kas need virupiffid ? Kuulsused ? Kas teatud mõttes on stereotüübid sõltuvad sellest, mida me kanname ? Näiteks, et kui keegi on omanäoline, siis tal ju pole stereotüüpi, keda ta jäljendab. Ma ei saa aru. See on mind väga mõtlema pannud. Kes on minu stereotüüp ? Äkki seda pole, aga samas ma pole mingi eriline, kes erineks hallist massist eriliselt. Kindlasti on igal inimesel mingi kiiks juures, mida teistel pole. Ise asi, kas see välimusest eristub, aga ikkagi. Kas ühiskonnal on, siis tõesti mingi stereotüüp, aga kes ? Victoria Beckham ? Äkki ongi tema, kuna see, mida tema kannab, tuleb enamasti ja moodi. Nagu need soengud ja ma ei tea, mis asjad veel. Mood ja stereotüüp on vist omavahel seotud või mitte ? Ma ikkagi ei mõista, kuigi tahaks.
On veel see plakat, et sukailmad on kohal. See ajab mind alati naerma. Ma koguaeg mõtlen, et huvitav sõna 'sukailmad'. Eile naersime Kätliniga selle plakati üle.


Miski pärast ma unustan tavaliselt panna sissekannetele pealikirja. Vist sellepärast, et teen seda, siis kui postitus on valmis ja kohe klikkin nuppule 'publish post' ning läinud ta ongi. Ma pole vist kunagi pannud kõigepealt pealkirja ja siis kirjutama hakanud. Nii ei meeldi. Ebaharilik ehk harjumatu.
Tahaks õue minna, aga niii palju on õppida. Ja referaat. Peaks sellega vaikselt tegelema hakkama. Muidu läheb kiireks või ei ? Mul on ju veel üks nädala vahetus ees. Romeo ja Julia on ka vaja läbilugeda, aga selle saab vabalt. Olen juba kolmanda vaatuse juures ja aega lugeda on veel palju, palju. Ehk kümne minuti pärast suundungi õppima. Enne aga..

..ma ise ka ei usu, et seda talle ütlesin reede õhtul. Aga ma ikkagi ma mõtlesin päriselt. Ma loodan, et ta mäletab seda ja oma lubadusi.

Kevadet südamesse, sest minu süda on seda täis .
Love, Trine

Muusika: Isamaa ilu hoieldes.

Naljaks tuju on. Ma tahaks siit toast välja, aga ma ei taha üksi minna. Tahan minna Kosmosesse minna ja ühte filmi tahan näha, aga ma ju ei taha üksi minna. Ma nagu kardaks välja minna, kuna siis on selge, et olen hetkel üksi, aga kodus olen ka, aga siin on kuidagi turvaline. Ma mõtlen veel, et siin ei saagi kedagi olla. Pettekujutlemad.

Käisin süüa tegemas ja nüüd söön ja üritan midagi kokku möksida ka siin. Vähemasti üritan.

Kurk on hea.

Nädal möödus kiiresti, aga vähese, vähese unega ja paljude, paljude kodutöödega, aga näed üleelasin ja ellu jäin ka veel pealekauba.

Värvid on ilusad. Ma olen hakanud Eestit armastama.

Eile sain nii mõndagi öeldud ja suhtumine oli hea või nii vähemasti tundus. Hing läks kohe palju, palju kergemaks. Raksus kadus.
Pidin tegema kirjandi. Mulle meeldis, aga ma ei tea, kas õpetajale ka. Miski pärast kardan, et mitte. Kui siiski peaks minema vastupidi, siis riputan siiagi üles.

Endasse tuleb lihtsalt uskuda.

Trennis on hea. Hea küll, aga mitte veel väga hea. Suhtumine on minul muutunud. Ise panin tähele. Ilmselt raputas üks jutt, mis mulle räägiti. Õnnelik ma pärast seda polnud, aga annan endast veel viimast. Ootan seda kontserdi/etenduse asja.

Perekond on muutunud olulisemaks, kui kunagi varem. Aga sõbrad on veel olulisemad .

Päike on ilus. Õues on ka ilus, aga natuke rohkem sooja, siis oleks väga hea. Ammu pole väga hea olnud. Koguaeg on hea või hästi, kuid pole olnud sõna 'väga'. Ma isegi ei kujuta ette, mis selle põhjustanud on. Ju pole, siis olnud vajadust. või polegi olnud väga hea või väga hästi.
Siin arvuti juures on nii soe. Päike paitab hellalt. Kaissu läheks ka, sest seal on rohkem kui turvaline.

Süda jääb alati puutumata. Vaim on täpselt nii vägev, kui inimene lubab tal olla.
'

Almastan Teid ikka, usu või mitte.

Trine.

See on käes.

Lõpuks on see käes.

Kevad
. kev
ad. K
evad.

Tahaks veel parki jalutama minna ja siis oleks superluks. Kleidi paneks ka selga või siis seeliku ja nii-nii hea oleks. Päike on südames ja kõik hea on südames ja ei mingit muretsemist. Ihihii..

Kiugi õppida on nii-nii palju. Õpetejad tahavad nii palju, aga ma üritan mitte sellepärast lasta oma emotsioonidel langeda. Ja natuke tudu nägu olen (silmade ümber on tume) ja vitamiinide puudus on ja igatsus on ka.
PS! KADRI - LIIS KUSMIN aka KATA. MINA TAHAN SIND SEE NÄDALAVAHETUS NÄHA !!!


Aga kõige tähtsam on see, et kevad on ja positiivsus on. Täna oli nii hea kooli minna. Ma läksin kümneks ja siis kõik oli mõnusalt värske ja jahe. Head mõtteid tulid ja hea tuju oli ja naeratus oli näol ja kevad, kevad, kevad oli. Tänavad tuleks ainult puhtaks teha. iihihii, (: Lilled on mu suur armastus ka praegu. Kui ainult saaks siis, oleks koguaeg näpu vahel paar või rohkem ilusta kevadlille.

Armastan kevadet ja kiiiiisusi.
Lillelõhna teile ninna !