Panin pildi, valisin laulu. Rihanna - Rehab. Tegelt ma ei jaksa üldse kirjutada, aga ma tean, et kui ma praegu ei kirjuta, siis ma ei kirjuta ikka tükk aega. Mõtteid on juba nädala taguseid. Kaugemaid vist pole. Nii palju juhtus selle nädalaga. Käisin reedel lõpuks arstil. Ta lükkas mu põlve kederat kuidagi ja siis ma pidin kanda vastu lükkama. Mul oli nii valus ja kohutavalt ragises. Teisega samamoodi. Väga jube oli. Siis lõpuks ütles, et mul mingi põlve keder vist ragiseb, kuna kogu kanna koormus koguneb põlve. Ma pean hakkama Arthostop Plus'i 2 tabletti päevas võtma + Arthostop geeli määrima. Valu peaks kaduma paari kuuga. Loodame, vaatame.Videoanalüüs. Mul läks väga jubedalt mu meelest. Asjad ei kukkunud sugugi oodatult välja ning mingi hekt tekkis mul tekkis imelik küsimusi. Kas ma ikka päriselt tahan seda, mida teen ? Kas see on ikka minu ala millega tegeleda tahan ? Kas ma olen selle jaoks loodud ? Sobin ma üldse selleks vms ? Kas mul on lootust ? Nii palju küsimus, mil pole vastust. Mul tekkis isegi mõte loobuda sellest täieikult. Ma olen vist ikka täitsa ära pööranud. Vahepeal oli tõesti, et mida ma siin teen. Olin vist eksinud ruumiga vms. See on kuidagi muserdav. Tahaks sellest kellegagi rääkida, aga eks näis mis saab. Muidu, ma ei tea. Trennis on miskit imelikku. Tore ju iseenesest on Maffiat õppida. Tahaks hoopis tantsida kahe päikese vahel. Klassika pärast olen ka väga mures. Laupäev Mirjamiga sain teada palju siukseid asju, mida ma pole kunagi teadnud. Üldse olen avastanud palju asju, mis on hoopis midagi muud, kui mina tean.
Koolis on kuidas on. Ma ei taha sellest rääkida. Keeles pean palju asju järgi õppima, aga küll ma hakkama saan.
Trine tahab väga, kellegi targa inimesega rääkida või kellegagi, kes mõistab. Liina või Merkaga. Krissu või Minnaga. Mammu või Kataga. Või ma ei tea kellega.
Headööööööd.
Love, Surnu aka Trine.